Seekordne blogipostitus viib meid tagasi eelmise suve ühte kuumemasse juulikuu laupäeva, mil Leigol abiellusid Marta ja Søren. Vaadates praegu meie ümber toimuvat, tundub väga ettenägeliku käiguna pidada rahvusvahelised pulmad ära 2019. aasta suvel. Tol laupäeval kogunes Leigole külalisi 13 erinevast rahvusest. Marta meenutab pulma-eelset aega: „Enne Eestisse tulekut kontrollisime oma kohvri sisu vist vähemalt 10 korda, et pulmakleiti ja Søreni riideid maha ei unustaks.“ Minu teele nad muretsevatena ei jäänud, vaid pigem vastupidi – nad olid kindlad, et kõik läheb hästi ettevalmistusega, viskasid nalja detailide pärast liigselt närveerivate inimeste üle ja nautisid ilupiltide vahel kuuma päeva külma kesvamärjukest. Kuidas pulmapäev möödus, saab altpoolt pikemalt lugeda.
Et näidata teile enam-vähem kõiki pulmapeo osi, aga mitte postitust liigselt üle koormata, valisin fotosid pikalt ja siia jõudis 12 % pildivalikust. Marta ja Søreni pulmapäev oli vahva, sest lisaks Eesti traditsioonidele sai tutvust teha ka Taani traditsioonidega. Üheks selliseks tavaks oli peigmehe musitamine, kui pruut on pulmalauast eemal, teiseks aga pärast avavalssi peigmehe sokiotste äralõikamine Søreni sõprade poolt, et ta ei saaks mujale naisteranda minna. Pilte neist kommetest näeb sel lehel allapoole kerides.
Uurisin Martalt, mis oli nende jaoks pulma juures tähtis. „Kõige olulisem oli, et oleks selline vaba õhkkond, kus kõigil on tore ja meie ise saaksime peost osa natuke samamoodi nagu meie külalised. Soovisime eelkõige vältida olukorda, kus külalised ja meie ise istume pikemat aega formaalselt laua taga. Pulmaisa Hannes täitis neid soove suurepäraselt ja terve päev/õhtu voolas orgaaniliselt, nii et kõigil oli aega Leigo ilusat ümbrust uudistada ja ka omavahel suhelda. Tihti on ju nii, et need erinevad sõpruskonnad, kes peol kokku saavad, ei näe üksteist teab kui sageli, ja meie eesmärk oli ka lisaks pulmadele kõik oma sõbrad kokku tuua üheks päevaks. Kõige tähtsam oli toit, jook ja muusika. Need on tavaliselt asjad, mis külalistele meelde jäävad. Mitte see, milline oli laudlina (kuigi laudlinad ja kaunistused olid ka väga ilusad)…“
Kõige eredam mälestus pulmapäevast on Søreni jaoks vahetu hetk pärast tseremooniat, kui nad astusid Martaga hetkeks kõigest eemale ning said aru, et nüüd nad ongi abielus. Marta nõustub selle mõttega ning lisab eriliste mälestuste hulka parvega tseremooniapaika jõudmise. „Siis oli adrenaliin ja emotsioonid laes. Ja ma kartsin parve pealt sinna saarele astumist, et äkki kukun vette.“
Pulmapäev viib harilikult pruutpaari mingis mõttes mugavustsoonist välja ja siis avastatakse enda kohta tihti midagi uut. Nii uurisin ka Sørenilt ja Martalt, mis oli nende jaoks üllatuslik. „Kui sujuvalt kõik läks ja kui vähe ma ise muretsesin. Olen tavaliselt väga detailidele orienteeritud ja organiseerin kõik asjad ise kuni viimase detailini. Mulle tuli nii suure üllatusena, kui kerge mul oli lahti lasta ja usaldada neid inimesi, kelle olime valinud meid abistama, ja mitte kordagi ei pidanud me mingeid “eriolukordi” lahendama,“ meenutas Marta.
Marta ja Søreni suurimad tänusõnad lähevad Marta emale. Tema oli see inimene, kes nägi palju vaeva nii pulmapäeva kui ka afterparty päeva korraldamisega, kuna noored ise elavad Kopenhaagenis. „Mu ema oli see, kes vaatas, et kõik väiksemad detailid saaksid tellitud ja organiseeritud õigel ajal õigetele inimestele,“ täpsustas Marta.
Üha populaarsemaks armastusloo alguseks on teineteise kohtamine internetiavarustes. Nii kohtusid Tinderi kaudu ka Søren ja Marta. Sørenit võlus Marta intelligents ja Martale meeldis, et nad on sarnase eriala peal, olles mõlemad teadlased. „Søren oli juba doktorikraadi kaitsnud selleks ajaks ning mina olin lõpusirgel, kui kohtusime, ja oli nii meeldiv, et sellel eriliselt pingelisel ajal minu jaoks (ja suhte alguses!!) mõistis ta nii hästi, mida ma läbi elasin, ja toetas mind,“ rääkis Marta. Veel lisas ta: „See ilmselt oli esimene ühine asi, mis meid sidus ja mis tegi väga lihtsaks üksteise sõpruskonda sulanduda, kuna enamus meie sõpradest on ka teadlased, mis siis et erinevates valdkondades.“
Samuti uurisin, mida hindavad Søren ja Marta enim pulmafotode juures. „Loomulikkust. Tahtsime, et meie päev oleks jäädvustatud kõigi silmade läbi ja et me saaksime tagantjärele vaadata pilte ja tunda seda vibe’i ja emotsiooni, mis meid ja külalisi valdas. Tahtsime vältida poseeritud pilte (v.a ilupildid). Nüüd on meil pulmapiltidest raamat, kus on 150 lk, ja terve päev on dokumenteeritud nii, et iga kord, kui vaatame, tuleb see tunne tagasi – kõik meie külalised on piltidel ja on näha, kui rõõmsad nad on. Isegi natuke soe hakkab pilte vaadates, sest see kuumus, mis sel päeval valitses, on inimeste nägudes ja emotsioonides näha.“
Jumestus – Eve Pukk
Soeng – Hille Peetsi
Pruudikimp – Leili Alaoja-Rein
Kaunistused ja dekoratsioonid – Keity Rohtla
Sõrmused – Eliise Maar
Kleit – Karim Design
Kingad – Ecco
Peigmehe riietus – Tiger of Sweden
Peigmehe jalatsid – Mads Nørgaard
Toitlustus – Leigo Talu
Kook – Gustav
Peokoht – Leigo Talu
Tseremooniameister – Peep-Ain Saar
Pulmaisa – Hannes Hermaküla
Videograaf – Betti Säre
Bänd – Dance-O-Phones