Aprill ja mai on olnud usin pildistamise aeg, sest käimas on teine jõuludeks soetatud kinkekaartide realiseerimise laine. Üks neist kinkekaartidest sai teoks veidi teistmoodi kui tavalised portreepildistamised. On põnev näha, kui minu juurde tullakse lennukate ja teistsuguste ideedega, mille jäädvustamisele saan kaasa aidata.
Ly on üks neist inimestest, kellel on säravad ideed ning lisaks sellele ka palju isiklikke põnevaid aksessuaare. Kui alguses plaanisime pildistamise teha talvel koheva valge lumega, siis see plaan jäi ära, kuna õiget talve väga ei olnud ja teisalt möödus talv ka piisavalt kiiresti. Selle asemel käisime kinkekaardi fotosessioonil ühes esimese Eesti aegses elumajas, mis saab kohe-kohe totaalse muutumise osaliseks. Enamus meie fotosessioonist kulus stilistikaga sessiooni peale, kuid pildistamise lõpuosas jõudsime teha ka mõned viisakad perepildid.
Lisaks teistsugusele stilistikale kui minu igapäevased portreepildistamised on, muutis sessiooni eriliseks ka asjaolu, et tegemist ei olnud minu “keskmise” portreteeritavaga, kes on vanuses 25-35, vaid kes oli paar aastat vanem. Millegipärast on selline seos, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta fotograafi juurde satub. Kui lapsed on peres noored, siis käiakse aktiivselt perepilte tegemas, kuid kui lapsed vanemaks saavad, siis see tava kaob. Tihti taaselustatakse see traditsioon nende samade laste poolt, kes oma vanematele fotosessiooni kinkekaardi soetavad ja siis pildistama tulles räägivad, kuidas nad viimane kord 9, 13 või 18 aastat tagasi viimati pildistamas käisid. Vahel ollakse isegi kurvad, et vahepealsest ajast korralikke perepilte pole.
Tulles tagasi käesoleva sessiooni juurde, siis seekord jäid lapsed koju ja jäädvustasime vaid õnneliku kinkekaardi omanikku ja tema meest.
2 Comments