Mulle väga meeldib pulmafotograafina mööda Eestit ringi sõita, olla inimeste jaoks kasulik ning jäädvustada nende pulmapäeva. Saan kinni püüda ühe kõige olulisema päeva inimeste elust. Pilte vaadates saan taaskord läbi elada selle päeva ning loodan, et sedasama tunnevad ka inimesed, kes mind oma tähtsat päeva pildistama on võtnud. Nii mõtlesingi, et jagan teiega eelolevatel kuudel mõningaid meeldejäävamaid pulmapäevi, mida viimastel suvedel pildistanud olen.
Alustan ühest juulikuisest pulmapäevast Riisiperes 2018. aasta suvel, kui abieluranda jõudsid Anne ja Anders. Pulmapeo asukohaks valiti Anne vanemate koduhoov, mida täna külastades tulevad pruutpaarile kohe meelde toredad mälestused pulmapäevast. “Meie number üks pulmapeo juures oli tuua kokku meie kõige kallimad inimesed, kellega plaanime oma elu igavesti jagada. Sest meie abielu ei koosne vaid meist kahest – meie abielu teevad ka meie pere ja sõbrad meie ümber,” meenutab Anne.
Kiire meeldetuletusena mainin, et 2018. aasta oli üks kõige soojemaid ja kuivemaid suvesid, mida mina mäletan. Kõikidest sel suvel pildistatud pulmadest toimusid kolm (võrdlemisi) lageda taeva all ning kõik kolm päeva olid kuumad ja sademeteta. Tol juulikuu laupäeval Riisiperes oli isegi varjus 36 kraadi. “Paljud inimesed reisivad pulmadeks Filipiinidele või mujale, et garanteerida ilus ja soe pulmapäev. Sellist ilma nagu meie pulmapäeval oli, poleks keegi osanud oodata,” räägib Anne.
Mäletan, et Anne ja Anders rääkisid, et kohtusid läbi ühiste sõprade. Küsisin, mis neid täpsemalt teineteise juures võlus. “Anders armus ära Anne silmadesse. Meie kõige esimene kohtumine oli ühise sõbranna Kristiina pulmas, kuid läks poolteist aastat ja mitmeid ühiseid üritusi enne, kui Anders lõpuks Annega esimest korda rääkima läks, tema silmi nägi ning seejärel ta kohtingule kutsus. Jah, päris kohtingule – autoga järgi tulemine, restorani jalutamine, pikad vestlused ja romantiline jalutuskäik vanalinnas. Seega hoolimata pikast ajast esimese kohtumise ning esimese kohtingu vahel, mil Anders Annele esimest korda päriselt silma vaatas, siis võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Anne oli Andersi lummuses pärast seda, kui Anders rääkima hakkas. See polnud ainult äärmiselt võluv madal hääl, vaid ka hääles kõlav enesekindlus, sõnades kajastuv intellingentsus ning sarnane maailmavaade, mis Anne südame võitis. Natuke aega hiljem saime aru, et oleme läbinisti teineteise jaoks voolitud.“
Andersi ja Anne pulmad olid erilised ka seepärast, et nad elasid pulmade korraldamise ajal Hollandis. Viis päeva enne pulmi Eestisse jõudmine tähendas viis päeva ülimalt aktiivseid ja magamata ööpäevi. See kõik ei oleks saanud toimuda nii sujuvalt ilma pruutpaari vanemate ja lähisõpradeta, kes olid kuid kõvasti tööd teinud, et Amsterdamist saadetud ideid ellu viia. Samuti mängis olulist rolli nende pulma juures kirikuõpetaja Gustav Kutsar, kes paindliku graafiku ja loominguliste lahendustega tegi võimalikuks Anne ja Andersi leeriõpetuse teostamise. Kõigile neile kuulub noorte igavene tänu!
Uurisin noorpaari käest, mis on nende eredaim mälestus pulmapäevast. “Neid momente oli mitu, kuid üks üllatavamaid oli ilmselt kirikust koju pulmapeole sõit. Meie “pulmaautoks” sai külgkorviga mootorratas – Anders oli roolis, Anne istus kõrval. Verivärske abielupaarina oli see meie esimene hetk kahekesi – sõitsime 35-kraadise päikselise ilmaga mööda kruusateid kodu poole ja vaatasime enda selja taha ja nägime kõiki neid autosid meie järel. Ja siis see koitis – kõik need autod, kõik need inimesed, kõik see siin on meie kahe pärast. Nad on kõik siin ja sõidavad meie jälgedes meiega tähistama meie armastust.“
Teine eriline hetk pulmapäevast, mida Anne ja Anders esile toovad, läheb kokku ühe minu soovitusega pruutpaaridele – pulmapeo ajal tasub võtta aega olla kahekesi. Kasvõi mõneks minutiks, et nautida üritust, mida on mitmeid kuid korraldatud ning mis lõpuks on kätte jõudnud. Pulmapäev läheb lennates mööda ja enne, kui aru saate, on käes järgmine päev. “Teine moment oli siis, kui me läksime õhtuseid päikeseloojangu pilte tegema. Jalutasime koos pulmapeost veidi eemale põldude vahele. Kui päris aus olla, siis fotograafist ja videograafist me väga välja ei teinudki, sest see oli meie pulmapäeva esimene ja võibolla ainus kord, kui me olime kahekesi. Me kuulasime läbi metsa kajavat bändi, keegi pidas kõne, kuulsime muusika taustal plaksutamist ning naerukilkaid. Ja seal me olime, saime korraks lihtsalt käest kinni jalutada, teineteist kallistada, võtta hetkeks aeg tajumaks, et see on meie pulmapäev ning jagada teineteisega seda joovastuse tunnet, et see tõepoolest ongi meie senise elu kõige õnnelikum päev.“
Küsisin, mida hindavad Anders ja Anne enim pulmafotode juures. “Kõige olulisem on ilmselt eheda emotsiooni jäädvustamine – see õnnepisar silmanurgas, tantsuhoos lehvivad juuksed, toitu täis suuga naerupurtsatus. Meil on väga hea meel, et meie noorus ja ilu on igaveseks ilupiltide näol salvestatud, aga hindamatu väärtusega on need pildid, kus me pere ja sõpradega paljajalu tantsime, pühime purunenud klaasi kilde tantsupõrandalt, naudime kätel kandmist ning kanname ise suurest joovastusest sukapaela kinni püüdnud sõpra kätel. Läbi nende piltide saame me oma pulmapäeva emotsioone uuesti ja uuesti läbi elada.“
Jumestus – Paula Bogdanov
Soeng – Liisi Lõhmus
Lilled ja üldise pildi kokkupanek – Elis Mägi
Sõrmused – Kuldan
Kleit – La Famiglia Couture
Ülikond – Suitsupply Amsterdam
Ansambel – Peojõukontroll
Toitlustus (ja tort) – Carmen Catering
Eraldi soovivad Anders ja Anne välja tuua Gustav Kutsari, kes oli nende leeriõpetaja ja kirikuõpetaja.